„Olen aru saanud ja leppinud, et olen õnnelik ainult siis, kui kunst on põimunud mu ellu nagu vääntaim kivimüüri pragudesse.”
12. veebruarist kuni 27. märtsini 2024 oli Viljandi Linnagaleriis üleval minu teine näitus “Perspektiiv – noore kuntsniku teekond”. Näituse fookus polnud eelkõige minul kui kunstnikul, vaid eesmärk oli näidata arengu teekonna olulisust. Järgnevast postitusest saad lugeda näitusetekste, mis ühes mu maalidega näitusesaali seinadel rippusid.
Avasõnad
“Perspektiiv – noore kunstniku teekond” on läbilõige minu loomingust lapsepõlvest tänaseni. Näituse eesmärk on näidata pigem arengut. Kunstniku looming on igiarenev ja tihedalt seotud elusündmustega: kuidas olen end värvidega väljendanud lapse, teismelise ja noore täiskasvanuna. Toon välja hetked, mil hakkasin kunsti alles siduma enda identiteediga, millal juba julgesin nimetada end kunstnikuks.
Tahan olla selle näitusega toeks teistele arenevatele kunstnikele. Olgu nad ükskõik millises eluetapis. Kuigi mina leidsin oma armastuse kunsti vastu varakult, siis tahan julgustada ka neid, kes avastavad selle hiljem. Mulle pole võõras valehäbi, mis vaevab mõnikord kunstnikke ja on visa kaduma. Tunne, et sa ei kuulu kommuuni, ükskõik kui kaua ja süvenenult sa oma loominguga tegeled. Et teised samal alal tegutsejad on enamat kui sina. Tegelikult on asi eneseusus. Kui sina usud, et sa kuulud, siis usuvad ka teised.
Avastasin enda jaoks värvide võlumaa juba lapsena. Lasteaiaealisena vedas ema mind kaasa kunstilaagritesse ja -ringidesse. Seal tekkisid loomisest mu esimesed soojad mälestused, mis tänaseni kindla vundamendina armastust kunsti vastu üleval hoiavad. Olen oma emale tänulik! 1.- 11. klassini õppisin Viljandi Huvikooli kunstiringis. Paar esimest aastat Helle Käosaare käe all ja edaspidi oli mu teejuhiks Merike Kiivit. Tänan Merikest, kes õpetas mulle selgeks kunsti alustalad ning oli seejuures väga paindlik, et saaksin areneda omas tempos!
Alates 2020.aastast on mu peamiseks meediumiks olnud õlivärvid. Hetkel õpin Tartu Ülikoolis ettevõttemajandust ning töötan Tartu Kunstimuuseumis, kus olen iga päev kunsti keskel.
“Takepära pusiam”
2008.aasta suvel, kui olin 4-aastane, võttis ema mind endaga kaasa kunstilaagrisse Taageperasse. See oli tegelikult täiskasvanute ja noorukite laager, teisi minuealiseid seal polnud. Sellest laagrist on mul üksikud, aga väga ilusad mälupildid. Päevad olid soojad ja avastada oli palju. Olin väga energiline laps ja sain riielda, et vanemaid õpilasi alatasa tüütan. Selles eas ma pidasin kunsti vaid ajaviiteks. Rohkem meeldisid mulle meeleolu ja inimesed.
Õnneks oli laagris tegevust ka peale tüütamise. Käisime emaga looduses seiklemas ja joonistasime koos sealseid Mulgimaa imekauneid vaateid. Tegin püüdlikult samu motiive, mis temagi: Taagepera lossi, tiigisilma, maju ja loodust. Ühel hetkel köitis miskipärast maaliliste vaadete kõrval mu tähelepanu väike hall Taagepera bussipeatuse putka. Joonistuse alla kirjutasin püüdlikult “takepära pusiam”. See on üks vähestest piltidest, mis tänaseks selle laagri töödest alles on. Tore, et pidasin vajalikuks jäädvustada midagi nii asist. See pilt paistab mu toonaste piltide seast seetõttu kahtlemata välja.
“Toonekurg”
Läksin 1. klassis Viljandi Huvikooli kunstiringi. Siis sai koolis minust see tüdruk, kes kunsti teeb ja joonistada oskab. Sellest sai minu olemise viis. Joonistasin alatasa nii kodus, peale tunde kui ka tundide ajal. Mul oli kaks mitmekorruselist pinalit täis pliiatseid, vildikaid ja harilikke. Kui õpetaja Marika Illison minu omaloomingut klassi seintele riputas, siis pidin õnnest ja uhkusest lõhki minema. Eriti äge oli, kui ainult minu tööd seal rippusid.
Kuna olin hirmus jutupaunik, siis tõsteti mind nelja aasta jooksul istuma väga paljude erinevate õpilaste kõrvale lootuses, et ma mõnes kohas veidi taltsam olen. Viimaks, peale lugematuid pinginaabrivahetusi, jõudsin kõige tagumisse ritta ühe vaikse, aga krutskeid täis poisi kõrvale. Temaga suurt juttu polnud, seega sinna pinki ma istuma jäingi. Seal sündis “Toonekurg”. See riputati seinale üles nagu ikka. Toonekure silm oli inspireeritud, kui mitte öelda plagiaat mu sõbranna joonistusstiilist. See mind absoluutselt ei kõigutanud ega häirinud see ka mu sõbrannat. Jagasime seda originaalsust õilsalt.
Ühel päeval nägin, et mu pinginaaber joonistab toonekurge, mis oli kahtlaselt minu omaga sarnane. Lausa identne. Ta sai õpetajalt kiita ning see riputati üles. “Plagiaat!” karjusin ma mõttes.
Kunstiõpe
Kuna Viljandi Huvikool oli lähedal mu põhikoolile, siis pandi mind 7-aastasena kunstiringi. Esimest korda kunstiklassi astudes rabas mind see, kui palju värviplekke on põrandal, toolidel, laudadel, seintel ja isegi laes. See köitis mind. Samal ajal, kui isa vestles õpetajaga, püüdsin ma ette kujutada iga pleki tekkeviisi. Millises huvitavas meeleseisundis võis see inimene olla, kes nii lennukalt tegutses.
7. klassi alguseks olid kõik minuealised sõbrannad kunstiringist muude hobide juurde siirdunud. Jäin üksi. Vahel oli kahju küll, aga leidsin oma heameeleks, et palju kergem oli keskenduda tööle, kui polnud kellegagi juttu ajada. Põhikoolis oli mul ka muid huvitegevusi. Selleks, et kunsti tihedasse graafikusse sobitada, oli õpetaja Merike nii vastutulelik, et lubas mul tööd teha väljaspool tavatunde ja hilisõhtuni välja, kui ma soovisin. Siiski, oli ühel hetkel vaja teha valik võrkpallitrenni ja kunstiringi vahel. Mõlemat polnud enam võimalik. Valisin kunsti pikemalt mõtlemata. Kunst oli saanud minust nii suureks osaks, et loobumisel oleks see tüki küljest rebinud. Mul on ütlemata hea meel, et ma nii otsustasin.
Kunstiringis tutvusin erinevate materjalide, tehnikate ja stiilidega, õppisin tajuma värvi ja vormi. Tundsin tohutut toetust oma õpetajalt, kes sundis mind avardama oma kujutlusvõimet ja parandama tehnikaid. Kohati ajas isegi närvi, et pidin ennast suruma kaugemale. Tahaks ju jääda mugavaks. Sel ajal valmis enamik mu teosed klassiruumis, kodus tegin vähe. Kunstiklass lõhnas värvi ja meisterdamismaterjalide järele. See oli ruum mõeldud ainult loomiseks. Tundsin ennast nagu kala vees.
“Sirutus”
Kunstiringiõpetaja andis ülesandeks teha omaloominguline töö Gustav Klimpti maalide ainetel, kasutades sarnaseid värve, kujundeid ja elemente. See oli esimene kord, kui tutvusin Klimpti töödega. Olin väga inspireeritud, sest kuld on mind alati kõnetanud. Nägin selles tohutut potentsiaali. Ideed hakkasid hoogsalt lendama ja panin oma peas kollaažina kokku vapustava teose. Haarasin pliiatsi ja kavandasin selle paberile. Tulemus oli täiesti kohutav! Figuuril polnud enam mingit liikumist ja kuld oli samuti tuhmunud.
Lootsin, et värvidega suudan teha rohkemat kui harilikuga. Kui õpetaja oli kavandi heaks kiitnud, hakkasin akrüülvärvidega lõuendile maalima. Püüdsin tuua ellu seda, mis oli minu peas, aga tulutult. Töö jäi lamedaks ja ma ei saanud aru, mida ma selle parandamiseks tegema pean. Õpetaja tõi välja mõned kohad, mille kallal töötada, aga oma eesmärki ma ikka täita ei suutnud. Pärast töö lõpetamist ei tahtnud ma seda isegi vaadata. Häbi oli.
Nüüd maali vaadates paistab see igati väärikas 7. klassi tüdruku püüdlus, aga mäletan seda ängi protsessi juures. Mõistan praegugi seda ärritust, kui puuduvad oskused ellu viia ideed, mis peas on nii grandioosne. Seetõttu pean lugu baasõppest, kus õpetatakse ka klassikalist kunsti. Nii saavad selgeks põhitõed, mille abil teostada ükskõik mida, mis pähe tuleb. Kunst on elukestev õpe.
Iseseisvuse algus
2020.aastal, pandeemia ajal polnud mul enam võimalik kunstiringis käia. Vahetult enne oli õpetaja mulle tutvustanud õlivärve. Ma armusin esimesest pintslitõmbest. Suutmata oodata, mil uuesti kunstiklassi pääsen, otsustasin omapäi proovida. Alustasin täitsa nullist. Õlivärvide tohutud võimalused tekitasid palju elevust. Esialgu polnud mul isegi ruumi maalimisasjade jaoks, aga üsna pea hõivas ateljee poole mu toast.
Hakkasin katsetama toonide, motiivide, stiilide, vahendite, lõuendi suuruste ja ideedega. Iga tööga, mille lõpetasin, kasvas enesekindlus, aga ka janu järgmise sammu järele. Lõin Instagramis kunstiteemalise konto (@kleetskunst), kus jäädvustasin oma arengut ja sain seda jagada teistega. Sotsiaalmeediast leidsin palju erinevaid loojaid, kes avardasid mu silmaringi. Niivõrd palju erinevaid viise ja nišše olid andekad inimesed välja mõelnud. Imetlesin neid, kes olid leidnud oma stiili, millega eristuda. Pingutasin kõvasti, et leida enda oma ja kadestasin neid, kellel see juba oli…
Tol perioodil sain ma oma esimesed tellimustööd. Alguses olid tellijad pereliikmed, siis tuttavad ja viimaks päris võõrad. See tundus mulle uskumatu, et keegi minu loomingut tahta võiks, veel vähem selle eest maksta. Võitlesin oma tagasihoidlikkusega ning võtsin arenemise eesmärgil vastu kõik tellimustööd ja ettepanekud. Seda pean oma kunstikukarjääri alguseks, kuid kõigest hoolimata kunstnikuks ma end veel pidada ei julgenud.
Noor täiskasvanu
Iseseisev elu algas ülikooli ja Tartusse kolimisega. Kõrgkooli esimene poolaasta oli kõige pikem periood mu elus, kus ma kunstiga peaaegu ei tegelenudki, sest polnud aega ega kohta, et õlivärvidega mässata ja miski muu ka ei inspireerinud. Kaalusin mõtet, et ehk oli kirg kunsti vastu pelgalt faas ja nüüd on aeg mujale liikuda. Küll ma eksisin. Taipasin peale poolt aastat, et närbusin sisemiselt. Mul oli lihtsalt vaja seda. Ma ei saanud ilma olla.
Esialgu polnud ateljeed, eluruumid olid selleks liiga kitsad. Võtsin maalikursuse Pallase kunstikoolist. Oluliseks said kursusekaaslased. Mõistsin, et arenen palju kiiremini, kui maalin teistega koos. Tänu tekkinud kontaktidele leidsin lõpuks ka päris oma tillukese ateljee. Hakkasime seda sõbrannaga koos üürima. See oli täitunud unistus.
Ateljees isekeskis maalida oli mõnus. Hakkas vähehaaval kujunema mulle omane stiil. Siiski tundsin puudust inspireerivast seltskonnast, koos maalimisest. Leidsime tee Konrad Mägi Ateljeesse. Mul polnud aimugi, mis mind ees ootab. Eeldasin järjekordset natüürmorti. Ruumi jalutas hoopis elus modell. Vaimustusin inimese natuurist maalimisest, värvid voolasid iseenesest lõuendile. Kahte korda samasse jõkke astuda ei saa. Tagasiteed ei ole, saab minna ainult edasi. Saab olema põnev rännak.
Lõpusõna
Ma ei tea veel, kuhu ma teel olen. Võtan ühe maali korraga. Küll aga olen ma nüüd kindel, et kunst saab olema osa sellest rännakust igal juhul. Ja see on rahustav teadmine.
Millegipärast üritasin pikalt vastu vaielda ja end veenda, et kunst on mu elus midagi kõrvalist. Olen aru saanud ja leppinud, et olen õnnelik ainult siis, kui kunst on põimunud mu ellu nagu vääntaim kivimüüri pragudesse. Kunst käib minuga alati kaasas, muudab halli argipäeva taas värviliseks. Tööna ei soovi ma siiski oma loomingut võtta, sest see rööviks asjast kogu mõnu. Tahan, et ateljeest jääks koht, kuhu põgeneda.
Olen pikalt järele mõelnud, mida tähendab olla kunstnik. Kunstnik on igaüks, kes loob. See, kas ta tööd on hinnatud ka teiste poolt, on iseasi ja tegelikult ebaoluline. Mul on hea meel tõdeda, et ma ei karda enam end nimetada kunstnikuks.
Ma loodan, kallis lugeja, et Sa võtsid midagi mu kulgemisest enda jaoks kaasa. Pole olemas algust ega lõppu. On teekond. See loeb. Tahan inspireerida Sind otsima enda jaoks midagi, mis niisamuti hingele pai teeb. Aitäh, et süvenesid hetkeks minu teekonda!
Vaata veel minu näituste kohta siit.
Vaata veel mõtisklusi siit.